Ei leia kedagi

Köögikappe revideerides ja FiFo järele korrastades tõdesin, et see mikromaailm on kuidagi elutu. Mitte üht jahumardikat ega -leedikut. Ei jälgegi tarakanidest.

Toas on veel õõvastavam vaikus. Lutikad, kirbud, täid – kes need veel on. Õigemini kus. Isegi ämblik on kardinapuu ja seina vahelt kadunud. Võib-olla nälga surnud, kärbseid ei ole ma ammu näinud.

Hea küll, ma mõistan, et siin kedagi ei ole, aga viimane lahkuja oleks võinud vähemasti kirja jätta.

“Me ei suuda elu sinuga enam taluda, sa oled negatiivne ja söövitav nagu akuhape; me lahkusime. Head elu!”.

Mölakad.

11 kommentaari “Ei leia kedagi”

    1. Need mõned hiired lahkuvad ka kindlasti kiiresti, nii et ära koonerda. Sul on seda liigi- ja parasiidirohkust kaugelt enam kui mul.
      Mitte, et see oleks nüüd üleskutse bioterrorismile, aga … mul on parasiidivabu kuivikuid.

      Meeldib

  1. Putukaid pole. Ei koisid, prussakaid ega muid loetletuid, külm võttis ära.
    Hiired on paksemalt riides ja saavad kasside eest joostes sooja ka.

    Meeldib

    1. Ära nüüd pööningult küll endale pähe kukutama hakka.
      Need puukoid vist söövad täispuidust mööbli ka ära ja kala püüdmiseks ei kõlba…

      Meeldib

  2. Meil siin mõned aknasääsed ja ämbud hoiavad satikalippu ülal, aga põhimöll tuleb kevadel, kui sipelgad jälle tuppa tikkuma hakkavad. Hiired majja pole veel pääsenud, aga saunas ja kempsus ülbitsevad küll. Kuni lõksu jäävad.

    Meeldib

Lisa kommentaar