Pensioniea tõstmine

Kui ma poliitik oleks, siis ma ei hakkaks karjäärialast suitsiidi nii ebapopulaarsete väljaütlemistega sooritama.

Mis siis, et pension kui selline saab olema vaid üürike ajakild inimühiskonna ajaloos ning järgnevad põlved ilmselt ei tea, mis see on – mingi legend. Ei ole vaja seda rahvale serveerima hakata.

70 pensionile? Ma olen omajagu näinud veidi üle poole sajandi vanu inimesi, kes on rikkis. Füüsiline töö kulutab.
Aga – kui palju rahakantimise koolitusi saab sellistele krooniliste haiguste käes ja sisuliselt töövõimetutele pensionieelikutele korraldada – uus rahameka.

Raha ei ole, raha ei tule ja ma pakun, et senised meetodid enam ei tööta.
Rahatrükid, keskpankade intressimäärade langetamised, negatiivsed intressid jms trikid.
Mitte millestki midagi siiski ei tee ja kaua “mitte millegi” eest reaalseid väärtusi ei osta.

Ma ei kõlba isegi Prisma kärukorjajaks

soul-crushing_1Vahel ma sirvin tööpakkumisi.
Eriti ajast, millal ma eelmises üle pikaaegses palgatöö asutuses “I quit!” paberi lontiskõrvu üle andsin, öeldes, et “mul on väga kahju, aga ma ei saa siia jääda, sest meil tekiksid konfliktid”.
Ja “ei, ma ei muutu, ma ju tean ennast…”.
Sest minu arvates asetsesid peamised probleemid ja vastuolud minust väljaspool ning minu volitused ei oleks ulatunud neist ühtegi muutma ega parandama. Ilmselt ma ei oskakski.
Aga ma ei suuda sundida end ka nii funktsioneerima, et ma olen kätest seotud ning kiristan samal ajal hambaid; lepin, sest mul on vaja raha, et oma elementaarseid vajadusi rahuldada ning nii labase lõa otsas mind veetaksegi. Mitte veel.
Mul on õnneks valikuid, aga olen liiga lähedalt näinud neid, kel kas ei ole või ei suuda nad neid enam näha. Kahju.

may_the_bridges_i-121138

Hää küll, mis oli, see oli.

Tööpakkumised aga on veidrad ja ma tunnen, et ma ei kõlba kusagile, sest nõutakse hulka asju, millega ma tulen toime, aga ka näiteks positiivset ellusuhtumist, rõõmsat meelelaadi, head suhtlemisoskust ja motivatsioonikirja isegi kõige labasemate lihttööde puhul, “advanced levelist” rääkimata. Neid omadusi ei ole mul kusagilt võtta.

Positiivne ellusuhtumine – oled õnnelik, et said raske ja s..ta töö, mille koormus on 1.5 kohta täisaja kohta ning ei vingu, sest usud, et mujale ei kõlba, seega jääd paigale ning kannatad ülelaskmised ära?

Motivatsioon – oled täis- ja tööealine inimene, kes vajab toimetulekuks raha ning on valmis andma end vahendina kasutusse ettevõtja huvides, et tolle mainet säilitada ja parandada, käivet ja kasumit üles viia?

No ei ole mõnes inimeses seda va palgatöötaja materjali.

GWB ja muidu (juhu)töödest

Camp_ArbeitMachtFrei

Vaatamata sellele, et ma vahepeal “tavainimeste” maailma intergreeruma üritasin hakata ning endale tööandja otsisin (mai esimesel poolel – vahel on ju kena teada, et konkreetsel kuupäeval raha antakse), tuleb GWB-d e goworkabit.com-i lapata. Iga varahommik.

Mitte see tõttu, et ma 3.20 bruto eest öösel posti sorteerima kibeleks, vaid põhjusel, et teada saada “keda-mida-mitu” minu tööandja sealt antud päevaks õngitseda püüab. See annab mulle aimu, mis päeval ees võib oodata.

GWB on kui šokolaadikarp Forrest Gumpile – iial ei tea, mida sealt saada võib.
On korduvaid ning kindlaid kandideerijaid, kelle ilmumine vererõhku tõusma ei pane, nad teavad, mida teha, rõõm neid näha; ja siis on persoone, kellel ei ole endalgi aimu kuhu nad tulid. Kelle puhul ma mõtlen, et “issandarist, mina ju Estoniasse baleriiniks ei kandideeri, miks sina siia tulid”.

Ega ma tegelikult kandideerijat süüdista – reageeris teine smailiga nunnule pakkumisele, kus sageli ka toetust ja väljaõpet lubatakse.
Vahel näkkab ja nii ongi.
Aga on ka “need teised korrad”. Kus asutuses on meeletult kiire ning tundub lihtsam lisaks oma tööle ka enda töölõiku puudutav ports tolle ampsaja omast ära teha, et enda tööga edasi minna, sest toetamine ja selgitamine võtaks sama aja või kauemgi kui töö teostamine. Teades, et antud persoon on majas ehk esimest ja viimast korda, ei tundu selline ajakasutus just mõistlik investeering. Sest homme tuleks seda teha uuesti. Ja viie päeva pärast jälle. Ja seitsme.
Paratamatult on välja kukkunud selliselt, et heauskne ampsaja on “pisut traumeeritud”. Vähemasti kaks neist on minu käest küsinud “kas siin majas ongi kõik kurjad ja närvihaiged”.

Kõik ei ole, aga mina varsti oleks, kindlasti.
Ma irvitan enese üle oma lühinägelikkuse pärast – tööintervjuul ma küsisin antud asutuse kaadrivoolavuse põhjust (mida ma tegelikult üldjoontes tean, see puudutab tervet sektorit). Mitu korda küsisin. Kandideerides kohale, mida ma ei arvanud end saavat – mul puudub vastav haridus, igasugune kogemus valdkonnas üldse, ainult ülbust on üle ääre – ma ju olengi hea! Vaatamata suurele punasele lipule (ja mitte ühele) oli siiski vaja sinna pange astuda ja omal nahal veenduda, et nö püsikaadrit on vaid pool töötajatest, teine pool GWB-st, tööandja teistest asutustest augu lappimiseks, alles tööle tulnud jms. Ma ei saa täpselt aru, kes on esimest, kes viimast, kes ajutist päeva ja ma ei vaevu isegi nimesid küsima-meelde jätma enne kui ma inimest 10 korda näinud olen.

Et mitte muutuda GWB (ja uute) töötajate jaoks koletiseks, kes nad haukudes jalust maha jookseb (mõttega “ma ei annetaks teile ju raha, praegu ma seda teen, läbi lisatöö, mis ei ole minu asi… krt, ma ei saa enda omagagi hakkama, mul ei ole praegu kõrvalisteks asjadeks tegelikult aega”), et mitte näha öösel unes tööga seonduvaid košmaare, et mitte jõuda punktini, kus ma asutust patoloogiliselt vihkan (ning selle läbi töövaidluse ja ajakirjanduse tahan vedada, nii et kõigil liiv hammaste all krigiseb) – ma otsustasin kapituleeruda ehk kirjutasin lahkumisavalduse. Juuli teises pooles ja homme oleks võinud viimnepäev olla, aga nõustusin 5. septembrini jääma. Tik-tak.
Õiguse huvides mainin ära, et tööandja ei ole mulle avaldanud otsest survet kellegi teise tööd teha, on seda isegi keelanud, aga … ma ausõna proovisin mõnda asja mõttejõul lahendada, paberile ilmuma või asukohta muutma panna, ei õnnestunud.

Minu eesmärk ei olnud oma raskest elust rääkida (demagoogia – ma just tegin seda!), sest tegelikult kohtasin ma kirjeldatud kübarsepa jaburas teelaudkonnas hulka inimesi, kellest mul jäävad positiivsed mälestused ning mul on hea meel, et meie teed ristusid. Kui nad tänaval ka tööriieteta ära tunnen, siis teisele poole teed ei jookse – pigem räägin paar sõna juttugi.

Aga ma olen ühe küsimusega oma pead vaevanud.

On selge, et kalvinistlik töökultuur, mida ülistab nelja aastaajaga riikide vanem kirjandus- ja kunstiklassika, on suremas. Ühes pensionile läinud ja mineva “idabloki” põlvkonnaga, kes aastakümneid samas asutuses püsis.

Meil on nüüd issandast antud valgenahalise inimõigused, liberalism, apteegis “saftra buudjet” vati asemel 10 sorti “oolveiseid” ja muidugi tehnoloogia. Täksihuidest minetöötanatukeseni.

GWB võib tööandjale tunduda hea tulekahju- ja kriisi kustutaja, kuid kui sealt sattub molkus, kes midagi ei tea (mõni ei tahagi teada, päev õhtusse ja raha arvele, bye-bye), siis võib see hakata tuumikkaadrit välja sööma.
Inimesed ei taha lisatasuta kellegi õpetamise või töö ärategemise e pooleteist kohaga töötada ning kui olukord ei ole ajutine, vaid püsiv, annab see millaski vastu hambaid e senine tööjõuvoolavus, mis iga arvustusvalemi järel on põlevpunases, saab süütevedelikku juurde.

Lisaks – meil on lahkunud töötaja, kes viimasel ajal hoopis GWB kaudu käis ja ikka kordi nädalas. Tore näha. Miks ta seda teeb? Sest ta saab 30 või 40 senti (ei mäleta) tunnis enam kui talle tähtajatu lepingu järele maksti, lisaks ei ole ta seotud jäiga töögraafikuga (kui homme ei viitsi töötada, vaid seenele tahab, siis kõik on JOKK) ning kui lõplikult vihastama peaks, siis rohkem “kandideeri” nuppu ta meie asutuse pakkumise peale ei näpi, võtab mõne järgmise. Ei pea kuu aega hambad ristis majas sügelema.

Ka mul on jultunud uitmõte, et GWB kaudu võiks end vahel peale lahkumist ilmutada; konkreetselt minu ametikoht tõenäoliselt GWB-sse ei lähe, isegi kui see täitmata on, küll aga võib pihta saada madalamapalgalisele kohale, kuhu ma millaski palusin end ümber lapata, saades eitava vastuse.

Lühidalt: GWB kasutamine tööandja poolt on Pyrrhose võit, see “ametikoht täidetud” linnukese kirja panemine küsib oma lõivu. Ja pigem varem kui hiljem, sest töövõtjale on praegu GWB kaudu töötamine, sh teadmata, mida ta teeb, kasulikum kui samade asutustega tähtajatu lepingu sõlmimine.

Mina oleks mitmegi asutuse juhtkonna ja personalijuhi asemel üsna tagajalgadel ning peaks mõne kriisikoosoleku.

Pokemon?

Viimased paar nädalat loobib vähegi informatiivsete uudiste vahele pokemone – eile ma lausa avasin mõned lingid. Sest hakkas tunduma, et tegemist on uudistega, mida iga kirjaoskaja teadma peab, et oma silmaringi säilitada.
Keegi hüppas Viimsis rõdult alla ning keegi teine jooksis punasega autoteele.Pokemone jälitades.

See pokemon, mis iganes ta on (ei viitsi tõmmata), tundukse virtuaalse massihävitusrelva moodi – olen kindel, et progejad või vähemasti idee autorid on moslemid.

Valed arusaamad

Mul oli kusagilt pärit mingi naiivne ja pealiskaudne illusioon, et meie oma demokraatia kantsides valime omale valitsusi, olgugi, et veidi vildaka ja ebapädeva süsteemi raames.

Aga Prantsusmaad vaadates tekib mul kahtlus, et valitsused, osa ehk ka sunnitult, valivad omale rahvast ning “algne” rahvas, kes tolle valitsuse valis eee … võiks valitsust vahetada. See paraku ei käi hääletamise, vaid kolimise teel.

Ehk lennufirmade aktsiate olukord ei olegi nii lootusetu?

Eesti ajakirjandus on nunnu Ma saan aru et…

Eesti ajakirjandus on nunnu.
Ma saan aru, et näljas ja paljas, aga teatud infot ja artikleid siiski ei peaks kommertseesmärkidel kasutama. Maksa 2.- artikli “Kuidas säästa pisikuludelt eest” vms.
Ise olen loll muidugi, uudushimust vaatasin emakeelset meediat Brüsseli osas, tasuta on ka piisavalt, aga “anna raha!” võtmeid pakutakse ka.
Tore, et ma vaene ja ihne olen, ei paindu mu näpp sellise asja eest rahamakset tegema. Ja aitäh Eesti meedia, minu võõrkeele oskus oleks teieta s…tem kui ta on, loodan, et saate kunagi rahva haridustaseme tõstmise eest mõne preemia.

Ettemaksuarve Euroopale

Lugesin mõned päevad tagasi artiklit “Bronek Alpius: pagulased on oluline ressurss” – sama mõtet on korduvalt “suures poliitikas” väljendatud. Pikalt ja keeruliselt, kuigi võiks öelda ühe lausega, et “aitame põgenikke, et saada kasu ja lappida oma sots-majanduslikud valukohad”.
Armastusväärselt küüniline narratiiv, mis on võetud appi, et muuta käesolevad demograafilised protsessid kergemini seeditavaks. Võimalus, mitte probleem.

Vaatame, mida EL-i juhtfiguurid eilse öö valguses lähipäevil pajatavad – kas see nn saabuv majanduskasv ja õitseng on ikka väärt hinda, mida “odava liinitöö ja vanurihoolduse” eest küsitakse.

Puhtisiklikult ma mingisse migrantide mõjutatud majanduskasvu ei usu – SKP-de mõttes võime ju anomaaliaid ja “kasvu” saada, migratsiooniprobleem liigutab suurt hulka raha siit-sinna, aga milline migratsiooniga seonduv mehhanism paneb kasvama SKP per capita?
See peaks küll juhtuma kunagi “hiljem” kui nad on assimileerunud ja puha, samas visioonidega ettevõtjad ütlevad, et “hiljem” on meil endalgi lihttööliste ülejäägiga suur probleem, need töökohad lihtsalt kaovad nn progressi käigus.
(Võluv väljavaade – aastal 2029 teen migrandiga võidu vähempakkumist linnaosa viimase kojamehe ajaloolise ameti osas.)

Rootsi on arvet pidanud – 2003 aastast riiki tulnutest töötas 2013 aastal 53%, mis on isegi hea tulemus, aga siis ei olnud tegemist ka massidega, mille puhul nüüd igasugune individuaalne lähenemine ära kaob.

Ah, tegelikult ei olegi palju vahet, millist retoorikat juhttoolidelt edasi kasutatakse, ausust ei saa poliitikutelt nagunii eeldada.
Pandora laegas on avanenud ning demograafe uskudes ei olegi seda võimalik verevabalt sulgeda – valge Euroopa tükis meile tuttava elukorraldusega hävib. Praegune on vaid prelüüd.
Täna on meil koduplaneedil sibamas 50+ miljonit põgenikku e inimest, kes oma kodus ei saa olla, teist sama palju neid, kes oma kodus ei taha olla ning aastasest 73 000 000+ inimtootlusest suur osa paraku sünnib seal, kus “keegi elada ei taha”. Ja ei ole neis inimloomades nii palju viisakust, et tinasöömisega leppida või vaikselt kusagile kompostihunnikusse ära surra – nad liiguvad, me näeme neid veel ja veel.

Võin tunnistada, et mina olen üks alaarenenud ida-eurooplastest, kelle pärast igal empaatilisel inimesel sügavalt piinlik peaks olema, sest ma arvan, et nn pagulased siiski on probleem, mitte võimalus.
Migratsiooniga kaasnev on minu jaoks suures osas hoomamatu, täis vastuseta küsimusi ning liialt kiiresti eskaleeruv.

Mind ei rahusta ka see, et senise liberaalse immigratsioonipoliitikaga riikide juhtfiguuridel on viimased kuud põlve ja hääle kergelt värisema võtnud; piirikontrolli ja tarasid järsku enam ei häbistatagi valjuhäälselt, pigem veetakse ka ise vaikselt nohisedes okastraati ning järjest kõvemini koputatakse naabrite ustele, et need osa “kallite külaliste” võõrustamisest enda peale võtaks.

Sõjapõgenikke aidata – jah, kui meil on selleks võimalusi ja ressursse, aga selle teostus … praegu on vana hea klassika e põrgutee sillutamine heade kavatsustega.
Kinnine välispiir ja tegeliku abivajaja ning potentsiaalselt integreeritava inimese sissetoomine läbi kontrollmehhanismi oleks pisut teine asi kui olukord, kus me ei saa aru, kes tuleb, kust tuleb, miks tuleb, mida ta edasi teeb. Mis tema peas toimub, kas meie teame, mis kokteil on nt usk + poliitideoloogia ühes pakendis ning kuidas sellega ringi käia?

Muidugi, indiviidi tasandil ei ole probleem ületamatu – viimasel ajal on kombeks anda mõnele migrandile inimese nägu läbi isikliku kogemuse – ma suhtlen ka ühe moslemiga (erinevalt enamuse nunnudest tuttavatest on minu oma küll šovinistlik mölakas ja lääne suhtes pilkav + püsib kodumaal), aga sotsiaalsed suure plaani protsessid on midagi väga teistsugust kui isiklik maailm, mida meil õnnestub siiski ise mingil määral luua.

Jama lugu saab olema ka siis kui saabunud avastavad, et siin ei oota üldse see, mida eeldati – “alatu petmine” tekitab kibestumist. Ja kui veel selgub, et enamus saabunutest ei olegi väga “welcome”  ja tahetakse minema saata (tegelikult mul puudub usk EL-i väljasaatmisvõimekusse tuhandete kaupa päevas) ja/või seniseid privileege kärpida (Taani juba tegi seda, küllap järgnevad teisedki, kel “rassism välja lööb” e rahavaruga kitsaks kisub), siis mõni läheb kurjaks kah, eriti kui on siia kujutletava pudrumäe juurde pääsemise eest suurt raha maksnud.

Lisades kompotile sündmused nagu eile, siis minu nägemuses puudub pinnas sulandumisele ja integreerumisele, ma näen juuri ajamas ühiskondlikku divergentsi, kus sarnased sarnastega tihedama kogukonna moodustavad ning võõramale umbusuga ja viltu vaatavad (mitte vaid tulijad, ka white flight).
Ja grupikäitumise mehhanismid on ühel hetkel sotsiaalselt ja poliitiliselt raskesti kontrollitavad ning juhitavad (et mitte öelda juhtimatud), see aeg ei pruugi olla kaugel.
Üheste väärtushinnangute ja moraali kadu ühiskonna erinevate liikmete vahel ei soosi mudelit, mida me näeme USA, Kanada või ka senise UK puhul (Prantsusmaa vist täna siia listi ei sobi), vaid ma kardan, et lähiaastad toovad veel palju (tuhandeid) ohvreid EL-is sees, et sõjavägi tänaval kataklüsmidele ja rahutustele reageerimas ei saa olema haruldane vaatepilt.