Aitab küll.
Vähemasti praeguseks.

Kolin ära SIIA.

Siin käib kuidagi palju kahtlast kontingenti (ma ei tea, milles ma neid kahtlustan, aga nagunii on selleks alust), sadakond inimest isegi siis, kui pea nädal aega midagi ei kirjuta.

Millaski, kui aega ja viitsimist on, tõstan siit ja olulisemad asjad ringi. Oma lugemislisti näiteks.

Ebatavaliselt elav ja siblimisrohke nädal. Keset linna.

Praegu jõudis kohale, et kõike on kuidagi liiga palju olnud. Inimesi, liigutamist, mõtlemist – selle viimasega on mul teatavasti raskusi, eriti kui mitmel teemal tuleb mõelda. See väsitab ja mul on halvasti väljaväänatud ja nurka hallitama jäänud põrandalapi tunne.

Rukkileib, mille pakendi “parim enne” vihjab 14. kuupäevale, maitseb nagu oleks sinna saepuru ja turvast segatud. Keeduvorst, olgugi, et juustuga, ei tee asja sugugi paremaks. Aga mis siis, vähemasti on palju.

Vaatasin online lehed üle. Uudised on jaburad nagu ikka – jupijumalad on kuidagi eriti närvi läinud ja ajavad imelikku juttu nagu kusagil oleks midagi veidi pahasti.

Suitsupakk on kadunud. Ilmselt jäi kusagile ehitussodi vahele ja ma ei viitsi uut hankima minna.

Selg ja turjalihased on natukene valusad nagu oleks liiga palju redelitel ja kastidel roninud ja lae all kõõlunud.

Käpad on küünarnukkideni värvised. Eriline mõte endal selle pärast nahk maha nühkida, et homme õhtul sama teha.

Ma olen mõelnud, et kui lähtuda soovitusest elada iga päeva justkui viimast, siis ma ei peseks üldse kunagi midagi. Ei ennast, nõusid, pesu, põrandaid, aknaid – ma tahaks näha troppi, kes oma elu viimase päeva sellistele asjadele kulutab…
A võib-olla kulutab kah. Ma tean kedagi, kes hoiab oma kapid ja sahtlid korras põhjusel, et kui ta ootamatult hinge heidab, siis teistel oleks lihtsam seda maist vara likvideerida.

Ma lähen olen nüüd väsinud edasi, veidi horisontaalsem asend tuleb arvatavasti kasuks.

Kord pool aastas poolaastas on täpselt paras sotsiaalüritustes osalemise intervall.
Tegelikult, nagu ka pool aastat tagasi, on mul paljud pildid surnud lauakasti kõvakettal ja ma pole leidnud piisavat motivatsiooni selle küsimuse lahendamiseks ja plaatidel ei viitsi ka alati sobrada. Laisik olen.
Kuna ma mõned päevad tagasi olin sunnitud vanalinnas väikese pilditripiga tegelema, siis preagu praegu (dziisas, pool pudelit veini ei saa ju ortograafiale nii ruineerivalt mõjuda… või saab…) on mõningad pildid paari kliki ulatuses ja blogist kaevasin kah üles mõne teemasse minema foto.

Pühavaimu tänav

Öine Lühike jalg.

Lühikese jala värav.

Raekoja plats.

Toomkirik

Paks Margareeta.

Mere pst.

Viru ring.

Ahja jõe sild.

Talu ait.

Saun.

Loodusarhitektuur Väänas.

Muu jahiseltskonna leiab siit.

Viimasel ajal, eelviimasel ajal ka, irw, spekuleeritakse kriisi põhja osas.
USA-d, mis on tänaseks vaid fassaad ja PR, ühes Obamaga, pole mõtet eriti kuulata. Hoover rääkis kunagi samu asju, pöördepunktist jne. Ta eksis.

Aga põhja pakuvad ka nt Roubini ja Soros, öeldes, et abipaketid on mõju avaldama hakanud (viimane nimetatu on muidugi mängur, kes “roiskuva kapitalismi” kohta sapiseid märkusi tehes oma taskuid täidab, ju siis tark, aga siiski manipulaator). Samuti arvab Trichet, Euroopa osas (eile e.24.ee – mai viitsi otsida).

Ma arvan … sry, ma ei oskagi midagi arvata, aga ma vaatasin veidi FED’i statistikat:

Money Multiplier näitab igatahes, et iga majandusse paisatud dollar toob tagasi/toodab märksa vähem kui dollari ja seni on ses osas langustrend.

Leidsin ka sellise anlüüsi:
Obama’s Budget Deficit Balloons — As Tax Receipts Fall, Government Aid Rises (iStockAnalyst), mis ütleb, et igast dollari kohta, mida USA valitsus praegu kusagile topib, laenatakse 50 senti.
Veel üks kinnitus sajale ja ühele põhjusele, miks ma usun, et dollar ja inflatsioon – neist saavad sünonüümid. Ja USA-le laenaja – selleks peab väga kartma või olema loll, seda raha tänases väärtuses tagasi ei saa.

Veel huvitavat:
Next challenge for banks: Credit card losses – ehk siis pankadel on veel mõnigi mull, mille otsas kõhutada, enne päris maaühenduse saamist, aga see ühendus on realiseerumas – krediitkaardid.

RealtyTrac: April foreclosures rise 32 percent – Kõigi Võimaluste Maa: võimalus telkides elada, värske õhk, madalad kom kulud, roheline rajoon.

Ma kaotasin artikli ja lingi, mis räägib USA valitsuse loodud ligi 70 tuh töökohast, mis tingisid selle, et töötuse kasv “pidurdub”.

Ja viimaseks:

America’s triple A rating is at risk (Financial Times)
Ammu oleks aeg.

Ma korjasin omale ühest maailmalõpu-majandus-energia foorumist järjekordse pesuehtsa jänki MSN’i ja ta teab riiki Estonia.

Aga Baltikumi osana, mingil põhjusel ka Eestit Läti kevadiste rahustustega seostades – tal üks kama kõik ja lisaks arvas ta, et siin räägitakse vene keelt. Kõigis kolmes. Nüüd ta teab, läbi minu segase seletuse, et meil on pigem soome kui vene keel.
Ma sain vastutasuks teada, et amishid on alla käinud, müüvad enda elustiili raha eest turistidele nagu reservaadi indiaanlased, kasutavad salaja elektrit, ja et noored põlvkonnad ei räägi enam seda koledat Pennsylvania saksa/hollandi keelt.
Miskid Old Order Amishid, kellest keegi eriti midagi ei tea, pidid veel korralikud olema. Ohios ja Indianas. Huvitav, kuidas see teada on, kui neist midagi teada pole.
No mis maailm see on, isegi amishid lähevad hukka…

Aga inimesed vist ei tee Balti riikidel tõesti vahet, nagu meie poliitikud ja majandusinimesed hädaldavad ja hüsteeritsevad.

Mis meil paremini on kui Lätil või Leedul?
Esimese kvartali majanduslangus, ilus eurokursi number (15,6) oli suurem kui Leedul ja Lätit ähvardav lati devalveerimine, mis võib survestada Eestit ja Leedut sõrad mudast tõstma ja sama sammu tegema – EEK on tänaseks nagunii ca poole kallim kui peaks ja Läti võib lähiajal devalveerides mängida küll katalüsaatori rolli, aga ained on siiski siin kokku segatud.

4 aastaga ca 65% majanduskasvu, st SKP-le ca 100 mld juurde … ja ca 200 mld krabatud laenu selle aja jooksul – võõrast rahast söödud ja oma p*se katetud, kasvu, kui JOKK kõrvale jätta, pole nagu väga olnudki – seega veidi ebaõiglane virin naabrite suhtes.

Investorid- hirm, et need siia Läti/Leedu pärast ei tule – numaitea, see peab üks väga rumal ja võhiklik investor olema, kes riikidel, nende majandusel ning olukorral vahet ei tee.
Eks nad tegelikult ikka teevad küll, aga see raipehais, mis neid peletab, tulebki Baltikumist, mitte ainult meist lõuna poolt.

Kui palju naftat on maa seest välja pumbatud? (Postimees)

EDITORIAL: Peak oil, not speculation (Energy Current)

Peak Oil: Global Oil Production’s Peaked, Analyst Says (The Wall Street Journal)

“Mi­nu te­ge­vu­se eesmärk on lä­hen­da­da kaks Ees­ti suu­ri­mat ko­gu­kon­da ja kut­su­da nad dia­loo­gi­le.”
KRISTINA NORMAN: Mis keelt räägib kuldsõdur? (EPL)

Jutt ja selle teaga olev mõte on Normanil ju ilus, aga esimesena tuleb meelde ütlus “tahtsin parimat, läks nagu alati”. Tahes-tahtmata tuli üritus printsiibi “surve tingib vastusurve” järele natuke provokatiivselt välja.

Kaks suurimat Eesti kogukonda:
1. “normaalsed” inimesed, kes oskavad end taust- ja terviksüsteemi paigutada ja end enam-vähem üleval pidada, valides vahendeid oma mõtete ja vaadete avaldamiseks, teades ka seda, kuis need konteksti sobituks ja millised tükid seal veel ümber asetuks;
2. “ebanormaalsed,” kes pööraks kasvõi Päikese ümber Maa tiirlema, vahendeid valimata ja tervikule tehtavaid kahjustusi nägemata, analüüsimata.

Teise suurima kogukonnaga, mis on õnneks pisut väiksem, ma teatud teemadel dialoogi pidada ei soovi. See ei vii kusagile, mõningates asjades on kompromissi leida raskem kui elu ja surma vahel (siis peaks osapooli rahuldama näiteks vigaseks löömine ja paar päeva koomat).

Üldiselt ajab see kuldsõduri eksperiment mind muigama.
Väheke teistes oludes oleks Puusliku Tagasitulek isegi minu kiiksuga huumorimeelele vastanud, aga praegu, arvestades, et kõigil pole veel Pronksöögi läbi seeditud, mingid jutlustavad bäkmänid lippavad ringi, majanduskaos triivib poliitkriisi – ma ei tea, kas on õige aeg teha asju, millest halbade juhuste kokku langemisel ja kellegi ülereageerimisel võiks millelegi detonaator saada.
Keskerakonna valimisvõidule. :P

Rahuldamaks huvitatute uudishimu, võin ma öelda, et lukk on avatud ja kes tahtis teada, mis seal luku taga on – pööning ja kola.

Eilne üritus lukku avada lõppes sellega, et ma sattusin maja täiesti valesse otsa, valesse trepikotta ja oleks peaaegu ühte asutusse sisse murdma hakanud.
Ärge küsige, kuidas on võimalik selliselt mööda panna, ma ei tea, aga minuga juhtub, mõnisada ruutmeetrit on piisav, et ära eksida ja kõik lootusetult sassi ajada.

Täna, olles oma nördimusest iseenese ogaruse osas üle saanud, ronisin õige ukse taha… ja loobusin 15 min järel luku lõhkumise üritusest (pld nii palju pikendusjuhet käe pärast, et trelliga sinnani ulatuda) ja tegin hoopis labaselt vana puitukse sisse peitli ja haamriga paraja augu, kust käpp läbi ajada ja lukk seest lahti keerata.
Nii et millaski tuleb ust lappima hakata, khm.

Parim asi, mis seal luku taga peitus, oli jalgpalli suurune herilasepesa, ma pole sihukeste mõõtmetega asumit veel näinudki.

Eile avastasin ma seda Youtube’is, sattudes Eesti 90 kanalisse või kusagile. See oli see aeg “kui ma noor olin”.

Muusikaga olin ma sel ajal hädas – mul läksid sõna otseses mõttes karvad püsti igasugu Duubel +, Nancy, 2QS jms kraami peale, Push Up’ist rääkimata ja eriline jälestus oli mul Roosilehe Turvamehe vastu. Ma polnud selliste roppustega harjunud, kodust oli hoopis muu maitse sisse kasvanud/kasvatatud, aga et nt Vene klassika (Võssotskit armastan ma siiani) või Mirelle Mathieu ei olnud üldse lahe asi, mida üks enesest lugupidav pubekas kuulaks, siis ühel korral, et end mitte päris napakana tunda, lasin ma end ühele jubedale üritusele vedada.
See oli Lauluväljaku mingites siseruumides. Meeles on mul ainult Black Velvet ja 17 – viimane piisk mu karikasse ning ma lasin jalga.
Takso jaoks mul raha ei olnud, aga kahte tundi, mis oleks olnud vajalik oodata, et autoga koju saada, poleks ma välja kannatanud, nii et ma jalutasin Lauluväljakult Sauele.
Endale mistahes olukord talutavaks juua – seda ma siis veel ei osanud.

Praeguseks ma olen sama muusika suhtes märksa leebem ega viitsiks taldadega nii palju maad mõõta – aeg teeb oma töö ja mingi totakas nostalgiamoment on sisse imbunud.

Tegelikult on mul parim mälestuste üleskaevaja haistmismeel – puitu imbunud mootoriõli garaažides; tavalise pesuseebiga pestud riided; üle talve niiskes puitmajas seisnud raamatud; vene õlivärvid; see pärispäris soe lehmapiim; märg liha ja subproduktidega toidetav õuekoer: loomaaia hundipuurid haisevad sarnaselt; kaneeliga õunakook, mida ainult vanaema selliselt teha oskas; kodune tomatitega kasvuhoone; saunatagune kõduneva puidu, päikeses sulava tõrvapapi ja nõgesepuhma lõhn (tõrvapapp vedele maas, ma käisin sealt alt vihmausse urgitsemas…) jne jne jne.

Nojah, see selleks.
Sattusin siit edasi postituseni, millele seal viidatud ja mul tuli pähe, et ma mõtlen ka mõnikord “nii vana”.
Endale automaatselt teadvustamata, et … mul endal ei pruugi sellest numbrist enam just palju puudu olla (või on see isegi möödas, khm) ja lisaks ei oska ma seda “nii vana” kunagi mõelda oma tuttavate puhul, kes tihti selle võõra “nii vana” kenade aastate või ka aastakümnetega ületavad.

Ainus asi, mille puhul ma aja kulgu märkan on klassikaline “noored on hukas, siis kui mina sama vana olin, ei oleks sellised asjad kõne allagi tunud,” aga muidu küll mitte.
Noh, majandus ja poliitika on ka hukas, aga mida sellest pealekasvanud “tegijate” põlvkonnast, kes pole ühtegi tõelist kriisi ega sõda kogenud, ega oska karta, ikka tahta.
Huvitav, kas kusagil kuuekümnendates, kui ma juhtun seni elama, oma vanusest enesele mitte aru andmine on kohatu või?
(Niisama küsin, ega ma end kohatusest nagunii häirida lase.)

P.S. – retoorilise küsimuse “kuhu see aeg küll kaob/läheb” asemel huvitab mind üldsegi mitte retooriliset, et kust ta tuleb.

“Ma ei julgenud tema poole pöörduda, ma arvasin et see ***** on mõnitusnimi.”

Ma kardan, et seda arvamust on ennegi ette tulnud ja tuleb veel.

Nimi meest ei pidavat rikkuma, aga kuidas naistega on?

Kas saab tupekuulidega läbi lennujaama turvavärava või tekib ebamugav kinnipidamine ja palju piinliku seletamist?

Palju toredaid vastuseid ja muidu temaatilist loba antakse tasuta meelelahutusena siin.

Ämbrid ja supipotid hoidke omale, instruktsioonid võtan vastu.

Ei teagi, kas peaks pöörduma “head inimesed, palun aidake” või hoopis “pätid, kaabakad ja lurjused- laduge oma teadmised ja kogemused välja”.

Et kuidas veneaegsest snepperlukust, mil pole võtit, jagu saada. Lukk siis muidugi ukses ja uks kinni. Mul mõni mõte isegi on, aga ma pole endas 100% kindel, seniseid lukulõhkumisi võin ühe käe sõrmedel üles lugeda ja kogemusi vähe. Veel.

P.S. Igaks juhuks – küsimus pole tingitud majanduskriisist tingitud otsusest murdvargaks hakata.

… koosnesid kurgid peamiselt veest ja kellelegi poleks pähegi tulnud, et kusagile ripakile jääv või loodusesse sattuv kurk seal reostuse põhjustab.
Millest nad tänapäeval koosnevad, ei taha ükski inimene, kes neid sööb, teada.

Varsti sõdetakse purunenud veepaagi pärast ka ruttu välja? Reostust likvideerima?

Ka Euroopa Keskpank astus uue raha trükkimise rajale (EPL)

See on ju hukatus hüperboloidinflatsioon
/…/
Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis hüperboloidinflatsioon

Nymexit jälgides peab märkima ka seda, et must kuld on ronima hakanud, 57.74.
Laovarud on praegu paremad kui aasta tagasi, nädala eest anti lehtedes juttu üleujutatud Rotterdami sadamast, aga nt Rotterdam kogu oma üleujutusega on vaid vaevu mõni nädal Euroopa tarbimist.
Tootmine aga on miljoneid barreleid vähesem kui aasta tagasi – kui miski raport laovarude vähenemisest, nt USA-l lagedale tuleb, teeb naftahind ronimise asemel mõne hüppe. Majanduse stabiliseerumine ja veel hullem – jälle kasv … maitahateada.

Majanduse kohta räägivadki, et hulleim on möödas, aga ma lohutan end sellega, et Hoover üts ka kunagi nii. Aasta siis oli 65 1930.

Keski terane Kägu oli Perekooli lohistanud  Naistelehest (sry!) Naistemaailmast pärit pärli:

Lisaks sellele ei suuda paljud naised vaginaalse orgasmini üldse jõuda, nad vajavad kliimaksini jõudmiseks klitoriaalset stimulatsiooni.