Homo homini homo est

Energia teisendamise kalkulaator, kui miski tahab arusaadavamaks ühikuks teisendamist.

1) Majanduskasv -nähtus, mis peaks rahuldama piiritlematu nõudluse piiritletud maailmas.

2) Majanduskasv peaks võrduma heaolu ja rikkuse kasvuga. Vähemasti nii meile igapäevaselt räägitakse.

3) See saab tegelikkuses võimalik olla vaid lisaväärtuse, e väärtuse lisandudes.

4) Raha ei ole väärtus, vaid väärtuste mõõt, mis on manipuleeritav, eriti, et mitte ükski valuuta ei oma reaalset tagatist (nt kulda). Ei ole energiat=ei ole tööd=ei ole lisaväärtust, olenemata, mis summasid me kusagil näitame.

5) Praegune võlapõhise raha eksponentsiaalne majandusmudel ei tunne kasvu võimalust energia koguhulga eksponentsiaalse kasvuta.

Eelmine leht räägib ülerahvastusest, aga võtame ka siia lehele must-valgel järgmised võrdlusandmed:

1890 – 2008:

Inimopulatsioon on kasvanud 4 korda
Majandus on kasvanud 20 korda
Energia kasutamine on kasvanud 40 korda

Kõige enam energiat saab Maa loomulikult Päikeselt, nö passiivenergiat, mis soojendab Maad, aitab erinevatel organismidel kasvada jne, aga et sellel, kas Päike homme ka tõuseb, pole homo sapiensi ja tema võimekusega mitte midagi pistmist (va tuumatalve korraldamine), siis jätame selle Päikese ühes tema passiivosaga kõrvale.
Teadlikult püütakse kinni ja kasutatakse praegu veel väga väikest osa päikeseenergiast (0,5% kogu energiast).

Energia hulk per capita on olnud languses alates 1979. aastast (Richard Duncan), arvesse tuleb võtta muidugi ka inimpopulatsiooni kasvu, aga viimastel aastatel on tarbitava energia koguhulga kasv pidurdunud.
Vt Total Energy Consumption (Ecomagic). 2008 viimane kvartalit pole veel kirja pandud, aga kogu kasutatud energiahulk võib pisut 2007 aastale alla jääda ja 2009, kui see jätkub samamoodi nagu on alanud, jääb kindlasti.

Maailm tarbib energiat umbes 500 EJ (= 5 x 10²⁰ J), millest ca 85% on fossiilsed kütused – nafta, maagaas, kivisüsi, mis on ammenduvad maavarad ning mille tõusvas joones kasutamine on sattunud küsimärgi alla. Et nende energiallikate osakaal on niivõrd suur ja üleminek taastuv(amatele) energiaallikatele keeruline, kulukas ning aega nõudev ülesanne, siis on olukorra tõsidust raske üle hinnata.

Suurim energiaallikas nafta.
Kõigepealt sellest, mis asi on nafta – keda huvitab keemiline koostis ja teke, siis wikipedia aitab, aga mõistmaks, milline erakordne odav energia ja orjahaaremi tööjõud inimkonna kasutuses on olnud:
Ühe barreli, so 159 liitri nafta energiasisaldus on kuus miljardit džauli, 23 200 tundi rasket füüsilist inimtööd.
Isegi kui barrel maksab 1500 krooni (150 dollarit, möödunud aastast mäletame hinda 147 barrel), on see üliodav – sõitke autoga maha liiter bensiini ja lükake auto tagasi sinna, kust alustasite: mis summa te selle eest küsiksite? Aga kopa asemel 10 meetrit pikka ja 1,5 meetrit sügavat kraavi kaevates?

Energia on praeguse ühiskonnakorralduse ja selle keerukuse alus.
Kui me võtame hästi lihtsalt, et inimesel on vaja teatav hulk energiat, et püsida elus ja teatav hulk lisaenergiat sellest toidust, et hankida/kasvatada/küttida omale järgmine toit, siis puhta lihasenergiaga, isegi kui me lisame siia loomse tööjõu ja mehaanilised tööriistad, kulub selleks pea kogu olemasolev aeg ning kõrvalt “lollustega” tegeleda ei ole võimalik, eriti külmas kliimas. Selliselt, et end söönud ja soojas hoida, teatavasti elatigi aastatuhandeid ja nälga ehk ka energiapuudusse suremine oli (on siiani) väga tavaline.
Praegu on meie aja ning kalorite kulu enese toitmisel ja transportimisel hoopis teine.
Üks keskmine arenenud riigi kodanik tarbib lisaks otseselt toidust saadavatele kaloritele ka 1000 – 1500 (ameeriklane) liitrit kütust (Food, Land, Population and the US Economy. Pimentel, David and Giampieto, Mario. Carrying Capacity Network, 1994.), mis kulub toidu kasvatamisele (naftapõhistest pestitsiididest traktori kütuse, pakendamise, säilitamiseni) ja transpordile (Kanada puhul rändab toit enne taldrikut 8000km), mis inimtööjõudu ümber arvestatuna tähendaks, et kuni sada inimest teeb ühe inimese toitmiseks terve aasta neljakümne tunniste töönädalatega tööd.
Maailmas on käputäis inimesi, kes suudaks fossiilsete kütuste abita tänapäevase menüü kvaliteedi ja mitmekesisuse säilitada ehk lihtsalt oma toidu eest sajale inimesele aastas palka maksta – tavaline lääne inimene saab selliselt toituda vaid tänu meie kasutuses olevale energiahulgale ja tehnoloogiale (mis kasutab ka energiat).
Loomulikult ei oleks võimalikud ka nii arvukad “eimillegagi” tegelevad töökohad, meelelahutusest ja kultuurirohkusest rääkimata – need nähtused, väheste eranditega, vaid kulutavad energiat ja ressursse (1 vant kaevab, 9 asjameest ümber).
Kui see lisaenergia kallineb oluliselt ja/või kaob, läheme me tagasi märksa lihtsama ühiskonnakorralduse juurde ning see ei võimalda populatsiooni 6,7 miljardit.

Praeguse elukorralduse säilitamine iseenesest nõuab tohutult energiat, hoonete, sildade, teede, masinate, elektrivõrkude … mille iganes korrashoid ja hooldus, lisaks on vaja järjest enam investeerida energiat, saamaks järgmist energiat.

ERoEI – Energy Return on Energy Invested.
1930 kulus 1 barrel naftat, et saada 100 barrelit.
1970 kulus 25 barrelit, et saada 100 barrelit (sügavamal, raskemini käte saadav, suuremaid investeeringuid nõudev)
1990 kulus 1 barrel, saamaks 10 – 18
Praegu on tootmises ka väljad, kus ühe barreli investeerimisest saab vaid 3. Naftaliivad, süvameri kuni 3km puurimissügavust jms.

Eelmise sajandi alguse puurtorn (Texas, 1920):

Praegune süvameretorn:

Naftaleiud tipnesid möödunud sajandi kuuekümnendatel. Vaatamata tehnoloogia paranemisele ei ole olulisi leide aastakümneid.
Ajakirjanduses võib leida artikleid megaleidudest, aga see on eksitav, naftavälja puhul tähendab megafield naftavälja, mille varud on alates 500 000 miljonit barrelit ning seda kogust jätkub maailmale vähemaks, kui nädal. Nt üks viimane megaleid Tupi Brasiilias, hinnaguliselt 5 -8 mld barrelit: veidi enam kui kolme kuuga tarbitav kogus. Praeguse nafta hinna juures ei hakata seda tõenäoliselt isegi mitte arendama, sest naftavälja rajamine, puurtornid ja torujuhtmed on suuremahulisi investeeringuid nõudev ettevõtmine ja kulub aastaid, enne kui väljalt reaalne produktsioon saadakse.

Peak Oil, naftatipp – liigselt müstifitseeritud teema, nagu tegemist polekski geoloogilise tõsiasjaga ja eksisteeriks võimalus, et olendid kusagilt kosmosest käivad maardlatesse hiidkannuga naftat juurde valamas. Ei käi, ausõna.
Kõik naftamaardlad läbivad oma peak’i ehk toodangutipu ja platoo, peale mida hakkab maardla toodang pöördumatult langema ning ei uuenev tehnika (horisontaalpuurimine-ammutamine), rõhu hoidmiseks maardlasse pumbatav merevesi (nafta, va raske nafta, nagu tar sands, on kergem ja tuleb vee peale) suuda seda tõsiasja muuta. Järgmiseks läbivad peak’i riigid. Osa maardlaid on languses, võetakse kasutusele uued, väiksemad, raskemini ligipääsetavad, mõneks ajaks võib toodang tõusta, jälle platoo ning lõpuks langus, kogu riigi naftavarude toodanguvõimsuse osas.
Naftatipp tervikuna – kui suurte väljade/varudega suurtootjad on peak’i läbinud, väiketootjad ning uued kasutusele võetavad naftaväljad ei suuda siiski kogutoodangut globaalselt kompenseerida (võimalik on lühiajaline tõus, järgneb platoo) edasi langus.
Loomulikult kasutatakse esmajoones ära kerge nafta (arab light), mis on kergesti kättesaadav, vedel, maapinnale lähemal ja teine pool naftast on raskesti kättesaadav, seega kulub selleks enam energiat ja raha.
Ühel hetkel kaotab raha tähtsuse, sest kui barreli nafta saamiseks kulub barrel naftat, siis ei ole sellel tegevusel enam mõtet ning lastis naftatankeri vastu võib pakkuda poolt maakera, seitset tonni kulda ja Angelina Jolie’t – see ei aita. Ühegi summa ega vara pakkumine ei saa murda termodünaamika teist seadust, igiliikur pole (veel) reaalsus.

Naftatipp – Gaussi kõver, ilma igasuguse ulmeta. Kui globaalne toodang tipnes kusagil 2004 – 2007, siis 2030 on toodang ca 1980 aasta tasemel. Eeldusel, et pragune maailma- ja majanduskorraldus laiali ei lagune, mida ei saa ka välistada.

A Crude Awakening – naftatoodangu mõju keskkonnale, inimestele. Dok on tükkidena youtube’is saadaval.

Oletatav olukord aastaks 2014:
Punane – tipu läbinud;
Roosa – andmed puuduvad;
Sinine – ei tooda naftat;
Roheline – ei ole veel tipnenud;

Arvestades praegust majandusolukorda, ei pruugi see juhtuda. 2004 – 2008 oli naftatoodang platool, nüüd on OPECi poolt tehtud mitmeid kärpeid, toodangulangus pole mitte geoloogiline, vaid majanduslikel põhjustel (ajutisi naftatippe esineb ka nt poliitpõhjustel – Venemaal seoses NSVL lagunemisega).

Väljaspool OPEC’it 10 suurtootjat (“megakogus” e alates 0,5 mln barrelit päevas:
Venemaa – 9,4 mln barrelit päevas: oletatav tipnemine 2007;
USA – 5,2: tipnemine 1976 – 1979;
Hiina – 3,5, tipnemine 2006;
Norra – 3,2: tipnemine 2001, 7% aastas languses;
UK – 1.9: tipnemine 1999, peaaegu ei ekspordi enam;
Ukraina – 0,85: tipnemine 1970;
India – 0,7/0,8: võimalik peak; sama Malaisia ja Katari kohta;
Argentina – 0,7: tipnemine 1998;
Egiptus – 0,7: tipnemine 1995;
Columbia – 0,5: tipnemine 1999, langus 7,5% aastas;
Australia – 0,5: tipnemine 2000, langus 11% aastas;

Maailma “superlangeja” on Mehhiko hiidväli Cantarell, langus 34% aastas. Mehhiko on praegu USA kolmas suurvarustaja ning Mehhiko ekspordi lõpp mõne aasta möödudes saab suureks probleemiks mõlema riigi majandusele, Mehhikot ootab ilmselt totaalne kollaps ja USA-s immigratsiooniprobleemid.

Mida tähendab, et ühe riigi, kes toodab praegu 2 mln barrelit päevas, toodang langeb nt 5% aastas ja samas tootjariigi oma tarbimine, mis on praegu 1mln barrelit, kasvab 2,5% aastas (Saudi-Araabia, Araabia Ühendemiraadid, Katar, Kuveit jne tarbivad üha enam naftat, linnastuvad, autostuvad jne)?

2008 aasta novembris ilmus avalikkuse ette järjekordne IEA ülevaade ja prognoos, mis oli varasematest tunduvalt negatiivsem ning selgus, et mitte ühelgi varasemal aastal pole prognooside tegemiseks geoloogiasse süvenetud, väljasid ükshaaval üle vaadatud ning pakutud 3,7% võimalikku globaalset toodangulangust oli oletuslik.
Uueks toodangulanguse arvnäitajaks sai 6,7% ja sedagi väga mahukate investeeringute korral. Kui aga jätkatakse 98% ulatuses amortiseerunud, tehnoloogiliselt vananenud ja roostetavate puurtornide ja platvormidega, võib globaalne toodang kuni 9,1% aastas langeda.

Majanduse ja globaliseerumise seisukohalt on 9,1% häving, “terrorism,” terrorism, ressursisõjad, poliitkriisid jms, mis langetavad toodangut veelgi ja raskendavad alternatiivide arendamist, selleks rahaliste vahendite leidmist. Siis ei räägi me enam mitte majanduse, vaid tsivilisatsiooni langusest.

No End In Sight: Sundance 2007 žürii eriauhinna võitnud film Iraagi sõjast.

IEA ametlik pressiteade.

Tumesinine – tulevikus väheneva osakaaluga plekk pildil on siis see nafta, mida me praegu paaki ajame, väetisena põllule ja värvina seina paneme. See odav nafta, mis on aastakümneid meile hüvesid võimaldanud.
Helesinine – arendamist nõudvad naftaväljad, mis võib olenevalt asukohast (süvamere puurtornid) väga kulukas ja aastaid kestev protsess olla, enne kui sealt esimene nafta läbi rafineerimistehase tanklasse jõuab.
Roostepunane – enhanced oil recovery, vanade väljade poorsest materjalist tehnoloogiaga veel natukese väljapigistamine.
Kollane – gaas vedelkütuseks.
Roheline – kivisüsi vedelkütuseks, biokütused, naftaliivad.
Punane ehk “see nafta on vaja alles leida,” praeguse seisuga pole teda olemas.

Maailm kasutab ca 86 mln barrelit vedelkütuseid, peamiselt naftapõhiseid, päevas (jällegi – nõudlus on koos majanduse kokkutõmbumisega langemas, ei tehta tööd, ei transpordita nii palju, ei vajata energiat).
Et saada samas väärtuses energiat, on tarvis:
- 6450 tuumajaama. Praegu on neid maailmas pisut üle neljasaja (Nuclear Training Centre), mis katab ca viiendiku elektrienergia tarbest. Ühe tuumajaama ehitus võtab 10 – 15 aastat, maksumus nt Eesti sugusele väheste tarbijatega ja ilma erilise tööstusvõimsuseta riigile alates miljardist dollarist, suurimad projektid küündivad kümnete miljarditeni. Uraan, mida kasutavad tuumajaamad, on samuti ammenduv maavara.
Või:
- 2000 korda (korda, mitte protsenti) enam päikese-, tuule-, biomassi jne taastuvenergiaallikaid.

Et üldse alternatiivallikate kasutamisele üle minna, on tarvis suurt hulka fossiilseid kütuseid.
Tuulegeneraatorid, päikesepatareid, aatomielektrijaamad, erinevad akud jms – kõik on alates maakide kaevandamisest, transpordist, tootmisest, lõpetades ehitamise, paigaldamise ja hooldusega sõltuv metallurgiast ja tehnoloogiast, sh rasketööstusest, mis kasutab naftat; elektriga/biodiisliga koppa, sahka, kraanat jms ilmselt annab veel päris kaua oodata. Elektritankist rääkimata.
Nt tonni alumiiniumi saamiseks tuleb kulutada ca 56 000 liitri nafta väärtuses energiat.

Sõiduauto valmistamine kulutab ca 4000 liitrit naftat; kusjuures praeguste hübriidide tootmine kulutab komplitseerituma tehnoloogia ja vähemlevinud toorainete tõttu rohkem energiat kui tavalise masstoodangu bensiini- või diiselmootoriga auto tootmine (vt Prius Outdoes Hummer in Environmental Damage), lisaks tekib auto utiliseerimisel enam keskkonnaohtlikke jäätmeid, nii et võit on vaid CO2 emissiooni osas ja lõpptarbija rahakotile.

Elektriautodega on selline huvitav lugu, et ükski tootja ei ütle, kust maailm selleks elektri peaks võtma, et masskasutusega toime tulla.

Lisaks ei lahenda need alternatiivid petrokeemia probleeme, alates eluolulistest väetistest ja meditsiinist ,lõpetades plastide, sünteetiliste rõivaste, värvide, mikrokiipide, mitmete polümeeridega (auto rehvid).
Teede ehitus – bituumen, naftaprodukt.
Osa neist lünkadest saab täita kivisöe ja looduslike kiududega, kuid ka see nõuab suuri uurimismahtusid, katsetusi ning investeeringuid.

CHINA VS THE US: THE BATTLE FOR OIL (Youtube)

Crude Impact (osadena Youtube’is)

Four Corners of Peak Oil (video)

“Oil Smoke & Mirrors“ offers a sobering critique of our perceived recent history, of our present global circumstances, and of our shared future in light of imminent, under-reported and mis-represented energy production constraints.

Why We Fight (2005) Is American foreign policy dominated by the idea of military supremacy? Has the military become too important in American life? Jarecki’s shrewd and intelligent polemic would seem to give an affirmative answer to each of these questions.

THE END OF SUBURBIA: Oil Depletion and the Collapse of The American Dream

————————————-

Blogi pidevad jälgijad ilmselt teavad, et ma olen üsna pahur igasugu beilautimiste, eriti autotööstuste osas.
Ma arvan, et õigus on nendel, kes väidavad, et populatsiooni, majanduse, keskpanganduse ja energiahulga samaaegne kasv eelmisel sajandil ei olnud juhus, ning et majanduskasv on võimalik vaid energiahulga kasvades.

Pangad on raha, rohkem, kui nad hoiustavad, välja laenanud pideva kasvu eelduses, aga pole energiat e majanduskasvu aluskapitali, pole ka kasvu.
Seega pole enam eriti oluline palju pankadesse või tööstustesse abstraktraha* loobitakse, see ei muuda reaalsust suures plaanis, ainult inimesed vaesuvad kiiremini ja asi peab jõudma (hüper)inflatsioonini – praegu pangad ei väljasta eriti raha, aga kui rahamass ükskord liikvele paisata (mis see teine võimalus oleks? jäädagi selle otsa? kustutada numbrid arvutist?, haihtub kusagil, mis on kah võimalik…), kaupu aga on vähemaks jäänud, siis selle asja nimi on inflatsioon.
2007 energia kogutarbimine globaalselt – 101541 triljonit BTU-d, globaalne GDP “kõik kõigile võlgu” 65,458,750 $M. Millal me jälle selliste numbriteni jõuame – hea küsimus.

Abstraktraha – veel kord: meil on lõputule kasvule rajatud kasiinomajandussüsteem, mis saab toimida vaid pideva maavarade ja energia lisamisel, et ka tegelikult kasvada.
Raha juurdekirjutamine (Lasna paneelika 2,3 mln hindamine) on õhk, bluff, mürk (toxic asset), valetamine.
Lisanduv energia (toorained) on olnud tagatiseks, ka tuleviku osas. Nüüd on selgunud/selgumas, et seda tagatist pole või on ta liiga kallis.
Kui me võtame globaalselt raha, aktsiad, fondid, hoiused, väärtpaberid ja muu pudi, siis kellelegi pole saladus, et sel planeedil ressursilist katet sellele pole. On palju numbreid arvuteis, ähmane tulevikulootus, mitte reaalne vara. Seega pole imelik ka välja mõeldud triljonite “haihtumine” – päris asjadel ei ole kombeks eikusagilt tekkida ja siis haihtuda.
Oleks mul raha börsil, müüks ma ammu kõike ja ruttu ning ma ei imesta, et seda tehakse ja et … 2009 läheb märksa enam pankasid ja ettevõtteid igaveseks ajalukku kui läks 2008.

Kui naftatipp ei ole ära olnud, tuleb nt aastal 2030, nii et meil on 20 aastat aega alternatiividega tegeleda (kust selleks küll raha võetakse?) ja seda ka aktiivselt tehakse, nii et meil õnnestub küüliku-urgu lipsata, jõudes senitundmatu majandussüsteemiga kohta, siis on tore.
Kui naftatipp on ära olnud ehk energia/maavarad ja majandus mingi mõistetava korrelatsioonini (tagasi) ei jõua, siis … sureme õudset surma, noh.
Paraku saab naftatippu (ja üldse energiatippu) nentida vaid tagantjärele tarkusena.

Selle aasta juunis peaks uuesti katsetatama ka osakestekiirendit (LHC), mis eelmine kord heeliumit läbi laskma hakkas, aga selle asja taltsutamisega tegeletakse ka juba üle poole sajandi, nii enne ei usu kui ta meinstriimis ka päriselt rakendub.

Veelkord soovitan ka lehest Eesti Keskkonna Strateegia aastani 2030 silmad üle lasta.