Nädala väsimus 17. mai 2009
Posted by Wild in Mitmesegast.trackback
Ebatavaliselt elav ja siblimisrohke nädal. Keset linna.
Praegu jõudis kohale, et kõike on kuidagi liiga palju olnud. Inimesi, liigutamist, mõtlemist – selle viimasega on mul teatavasti raskusi, eriti kui mitmel teemal tuleb mõelda. See väsitab ja mul on halvasti väljaväänatud ja nurka hallitama jäänud põrandalapi tunne.
Rukkileib, mille pakendi “parim enne” vihjab 14. kuupäevale, maitseb nagu oleks sinna saepuru ja turvast segatud. Keeduvorst, olgugi, et juustuga, ei tee asja sugugi paremaks. Aga mis siis, vähemasti on palju.
Vaatasin online lehed üle. Uudised on jaburad nagu ikka – jupijumalad on kuidagi eriti närvi läinud ja ajavad imelikku juttu nagu kusagil oleks midagi veidi pahasti.
Suitsupakk on kadunud. Ilmselt jäi kusagile ehitussodi vahele ja ma ei viitsi uut hankima minna.
Selg ja turjalihased on natukene valusad nagu oleks liiga palju redelitel ja kastidel roninud ja lae all kõõlunud.
Käpad on küünarnukkideni värvised. Eriline mõte endal selle pärast nahk maha nühkida, et homme õhtul sama teha.
Ma olen mõelnud, et kui lähtuda soovitusest elada iga päeva justkui viimast, siis ma ei peseks üldse kunagi midagi. Ei ennast, nõusid, pesu, põrandaid, aknaid – ma tahaks näha troppi, kes oma elu viimase päeva sellistele asjadele kulutab…
A võib-olla kulutab kah. Ma tean kedagi, kes hoiab oma kapid ja sahtlid korras põhjusel, et kui ta ootamatult hinge heidab, siis teistel oleks lihtsam seda maist vara likvideerida.
Ma lähen olen nüüd väsinud edasi, veidi horisontaalsem asend tuleb arvatavasti kasuks.
Kuidas ma sind aru saan, mul tekkib sama tunne vahepeal.