Provokatsioonikeel 12. mai 2009
Posted by Wild in Mitmesegast, Ühiskond.trackback
“Minu tegevuse eesmärk on lähendada kaks Eesti suurimat kogukonda ja kutsuda nad dialoogile.”
KRISTINA NORMAN: Mis keelt räägib kuldsõdur? (EPL)
Jutt ja selle teaga olev mõte on Normanil ju ilus, aga esimesena tuleb meelde ütlus “tahtsin parimat, läks nagu alati”. Tahes-tahtmata tuli üritus printsiibi “surve tingib vastusurve” järele natuke provokatiivselt välja.
Kaks suurimat Eesti kogukonda:
1. “normaalsed” inimesed, kes oskavad end taust- ja terviksüsteemi paigutada ja end enam-vähem üleval pidada, valides vahendeid oma mõtete ja vaadete avaldamiseks, teades ka seda, kuis need konteksti sobituks ja millised tükid seal veel ümber asetuks;
2. “ebanormaalsed,” kes pööraks kasvõi Päikese ümber Maa tiirlema, vahendeid valimata ja tervikule tehtavaid kahjustusi nägemata, analüüsimata.
Teise suurima kogukonnaga, mis on õnneks pisut väiksem, ma teatud teemadel dialoogi pidada ei soovi. See ei vii kusagile, mõningates asjades on kompromissi leida raskem kui elu ja surma vahel (siis peaks osapooli rahuldama näiteks vigaseks löömine ja paar päeva koomat).
Üldiselt ajab see kuldsõduri eksperiment mind muigama.
Väheke teistes oludes oleks Puusliku Tagasitulek isegi minu kiiksuga huumorimeelele vastanud, aga praegu, arvestades, et kõigil pole veel Pronksöögi läbi seeditud, mingid jutlustavad bäkmänid lippavad ringi, majanduskaos triivib poliitkriisi – ma ei tea, kas on õige aeg teha asju, millest halbade juhuste kokku langemisel ja kellegi ülereageerimisel võiks millelegi detonaator saada.
Keskerakonna valimisvõidule. :P
Mulle jäi sellest kuldsõduri jamast igatahes mulje, et suht tundmatu kunstnik tahtis saada lihtsalt tähelepanu – ja mitte niivõrd probleemile kui just endale. Even bad publicity is publicity, eksole.
Nõme lugu igatahes. Varsti ei anta kultuurile enam üldse raha, kui selle väljund jääb silma niivõrd ärritava ja ebasümpaatsena.
No ega seepärast saa jällegi tegema hakata ainult seda, mis rahvale kindlapeale meeldib. Sel juhul peaks ainus kunst olema Navitrolla t-särgid (mille vastu pole mul iseenesest midagi, olen neid isegi oma välismaalasist sõbrule-tuttavile kinkinud, aga peab siis ainult sellega piirduma). Jah ja Vabaduseplatsi fallosesambaid võib kah teha.
Pigem jäägu kunst ilma rahata, kui et kunstnik ei saa ega tohi öelda, mis tal südamel on. Las nälgib katusekambris nagu XIX sajandi lõpus, aga see eest teeb seda mida tunneb, et peab tegema. Mitte ei vorbi mingit konjukturistlikku jura, nagu karjadena kunstnikke N-ajal tegid. Ega ju ei taha sellist aega tagasi, vist?:)
Ei, ja ei taha ka, et Venemaa Eestisse sisse sõidaks mingi tobeda kuldse sõdurikuju tõttu tekkinud tüli pärast, mis lihtsalt läks käest ära, omandades lõpuks riigipiire ületava skandaali mastaabid… Katastroofilised sündmused võivad alguse saada mingist täiesti lollist pisikesest intsidendist või mitmete niisuguste intsidentide summast.
Seega pole vaja seal torkida, kus juba isegi on jama rohkem, kui see tegelikult väärt on. Ja üldiselt siin ei ole minu meelest küsimus vabaduses, pigem selles, kuidas üks arukas inimene oma vabadust kasutab. Vabadus on ka kõrge maja otsa ronida ja sealt alla hüpata, kuid seda teevad siiski väga vähesed, sest nad teavad tagajärgi ja need pole eriti meeldivad.
Minu hala sündiski faktist, et kunstnik ei tahagi midagi öelda. Kammajaapäeval ei osanud kosta ööd ega mütsi ning täna meediasse lükatud raamistav tekst on segu egotripist, ühiskondlikust ignorantsusest (hoolimatusest) ja sulaselgest absurdist.
Teate ka, et kunstnik pakkus 9. mail oma häppeningi näol välja võimaluse mõtestada kahe osapoole vahelist konflikti “uuel moel” ning lähendada kogukondi?
Mida tegi? Selle asemel, et lähendada neid teoreetilisi kogukondi (mille olemasolu on vägagi kahtlane – kunstnik lihtsalt kivistab stereotüüpi) mängiti pronksiöö uuesti miniatuurses vormis läbi.
Eriti naljakas on “varjust välja toomise” paradigma – sellel kuupäeval selles kohas oli reaktsioon ainult kurttummale saladuseks. Manipuleeriti küüniliselt ühiskondlikul (ja individuaalsetel) valupunktil, teades ja oodates tekkinud reaktsiooni, et kunsti saada. Midagi pole peidus olnud, kuid tema “tõi nähtavale”. Sotsiaalne tundlikus mai ääs!
PH, kunsti ja loomingulise eneseväljenduse seisukohalt ei kipuks ma midagi tsenseerima.
Ma nüüd ütlen pmst sama, mis kaks eelmist kommenteeriat:
jumala eest – ületage van Gogh, sittuge purki, taguge naelu prill-laudadesse, kirjutage joomahullu päevaraamatuid, lavastage puhast pornot, no mida iganes. Ma valikuliselt täitsa tarbin selliseid asju ja tunnen neist rõõmu.
Aga teatavad taiesed väljuvad kunsti raamidest ning enam ei saa tõmmata kindlat joont, kas “kunst” on ettekääne millelegi, mil on sotsiaalsed, sise- ja välispoliitilised mõjud ning millel võivad olla tõsised ja pikaajalised tagajärjed või vastupidi.
Teatavat sümboolikat ei püüta asjata pimedasse nurka kardinate taha peita. Ühiskonnas on igasuguseid inimesi ja kahjuks ei saa alati lähtuda sellest, et inimesed oskavad mõelda, omavad teatavat huumorimeelt või on oma olemuselt paindlikud.
Alla 100 IQ seina äärde panna, ülerahvastatuse ettekäändel (või on see ka tglt põhjus…) ja siis saaks igasuguseid asju teha…
Paneme märksõnad – “sotsiaalne vastutustunne”.
Sellise tegevuse kohta öeldi vanasti üle laiapade “edu” poole trügimine. Järgmine aasta tuleb järgmine ullike … hõbesõduriga?