Lukusaaga lõpp 11. mai 2009
Posted by Wild in Mitmesegast.trackback
Rahuldamaks huvitatute uudishimu, võin ma öelda, et lukk on avatud ja kes tahtis teada, mis seal luku taga on – pööning ja kola.
Eilne üritus lukku avada lõppes sellega, et ma sattusin maja täiesti valesse otsa, valesse trepikotta ja oleks peaaegu ühte asutusse sisse murdma hakanud.
Ärge küsige, kuidas on võimalik selliselt mööda panna, ma ei tea, aga minuga juhtub, mõnisada ruutmeetrit on piisav, et ära eksida ja kõik lootusetult sassi ajada.
Täna, olles oma nördimusest iseenese ogaruse osas üle saanud, ronisin õige ukse taha… ja loobusin 15 min järel luku lõhkumise üritusest (pld nii palju pikendusjuhet käe pärast, et trelliga sinnani ulatuda) ja tegin hoopis labaselt vana puitukse sisse peitli ja haamriga paraja augu, kust käpp läbi ajada ja lukk seest lahti keerata.
Nii et millaski tuleb ust lappima hakata, khm.
Parim asi, mis seal luku taga peitus, oli jalgpalli suurune herilasepesa, ma pole sihukeste mõõtmetega asumit veel näinudki.
Asum? See ju terve linnaosa, kui mitte koguni linn!:)
Lausa pealinn siis, normaalmõõtmetega pesi oli ka ümber. Kõik tühjad ja ammu hüljatud. Herilasriigi maailmalõpp.
Krt, nende väikse taldriku suurustest kärgedest peaks pilti tegema.
Arvestades, et küllap nad üsna rahulikult ja “heaoluliselt” mingisse soodsamasse ja kasulikumasse kohta ümber asusid, pole “maailmalõpust” muidugi põhjust rääkida:)
Jälle rikud kõik ilusa ära… a võib-olla pole nad veel lõunast tagasi.:P
Einstein üts midagi mesilaste kohta, et nende väljasuremisel läheks ahel katki ja oli see 4 kuud või 4 aastat, mis peale seda inimese kadumisele kuluks… a noh, herilased pole mesilased.