Aeg eksisteerib 10. mai 2009
Posted by Wild in Mitmesegast.trackback
Eile avastasin ma seda Youtube’is, sattudes Eesti 90 kanalisse või kusagile. See oli see aeg “kui ma noor olin”.
Muusikaga olin ma sel ajal hädas – mul läksid sõna otseses mõttes karvad püsti igasugu Duubel +, Nancy, 2QS jms kraami peale, Push Up’ist rääkimata ja eriline jälestus oli mul Roosilehe Turvamehe vastu. Ma polnud selliste roppustega harjunud, kodust oli hoopis muu maitse sisse kasvanud/kasvatatud, aga et nt Vene klassika (Võssotskit armastan ma siiani) või Mirelle Mathieu ei olnud üldse lahe asi, mida üks enesest lugupidav pubekas kuulaks, siis ühel korral, et end mitte päris napakana tunda, lasin ma end ühele jubedale üritusele vedada.
See oli Lauluväljaku mingites siseruumides. Meeles on mul ainult Black Velvet ja 17 – viimane piisk mu karikasse ning ma lasin jalga.
Takso jaoks mul raha ei olnud, aga kahte tundi, mis oleks olnud vajalik oodata, et autoga koju saada, poleks ma välja kannatanud, nii et ma jalutasin Lauluväljakult Sauele.
Endale mistahes olukord talutavaks juua – seda ma siis veel ei osanud.
Praeguseks ma olen sama muusika suhtes märksa leebem ega viitsiks taldadega nii palju maad mõõta – aeg teeb oma töö ja mingi totakas nostalgiamoment on sisse imbunud.
Tegelikult on mul parim mälestuste üleskaevaja haistmismeel – puitu imbunud mootoriõli garaažides; tavalise pesuseebiga pestud riided; üle talve niiskes puitmajas seisnud raamatud; vene õlivärvid; see pärispäris soe lehmapiim; märg liha ja subproduktidega toidetav õuekoer: loomaaia hundipuurid haisevad sarnaselt; kaneeliga õunakook, mida ainult vanaema selliselt teha oskas; kodune tomatitega kasvuhoone; saunatagune kõduneva puidu, päikeses sulava tõrvapapi ja nõgesepuhma lõhn (tõrvapapp vedele maas, ma käisin sealt alt vihmausse urgitsemas…) jne jne jne.
Nojah, see selleks.
Sattusin siit edasi postituseni, millele seal viidatud ja mul tuli pähe, et ma mõtlen ka mõnikord “nii vana”.
Endale automaatselt teadvustamata, et … mul endal ei pruugi sellest numbrist enam just palju puudu olla (või on see isegi möödas, khm) ja lisaks ei oska ma seda “nii vana” kunagi mõelda oma tuttavate puhul, kes tihti selle võõra “nii vana” kenade aastate või ka aastakümnetega ületavad.
Ainus asi, mille puhul ma aja kulgu märkan on klassikaline “noored on hukas, siis kui mina sama vana olin, ei oleks sellised asjad kõne allagi tunud,” aga muidu küll mitte.
Noh, majandus ja poliitika on ka hukas, aga mida sellest pealekasvanud “tegijate” põlvkonnast, kes pole ühtegi tõelist kriisi ega sõda kogenud, ega oska karta, ikka tahta.
Huvitav, kas kusagil kuuekümnendates, kui ma juhtun seni elama, oma vanusest enesele mitte aru andmine on kohatu või?
(Niisama küsin, ega ma end kohatusest nagunii häirida lase.)
P.S. – retoorilise küsimuse “kuhu see aeg küll kaob/läheb” asemel huvitab mind üldsegi mitte retooriliset, et kust ta tuleb.
Mis on kohatu millises eas?
mida sa selle all mõtled – oma vanusest enesele mitte aru andmine ?
Mhmhm, just oma vanusest enesele mitte aru andmisest … ok, kõhuli visata ja röökima pista, kui miski ei meeldi, vist ei sobi enam ja ei taha ka, see nagu ei vii kusagile :/, aga millise vanuseni võib värava kasutamise asemel otsemat teed üle meetrise aia karata?
Kuni tervis lubab?
Vanus on üldse üks ületähtsustatud asi. Mida vanemaks ma ise saan, seda rohkem mulle meeldivad vanemad inimesed, kes ei lase ennast oma vanusest häirida ja elavad ikka edasi nii, nagu nad tahavad. Hüppavad üle aia kui nii otsemini saab ja põlved-puusad lubavad, ei tegele vaimse kibestumisega on õnnelikud iga päeva üle, mis veel elada on. Kui tervis lubab. Vanainimesed, kes julgevad elada ja õnnelikud olla. Mul on üks selline 73-ne eeskuju, vaatan teda ja imetlen.
Aga kõige jubedam oli (ja on) Tiiu “Nukuke”.
Mina aeg-ajalt avastan, et kooliaegsaed stambid on jube kõvasti sisse jäänud ja et ma mõtlen paar klassi allpool olnud indiviididest ikka nagu jumbudest. Kui mõni neist tänaval vastu tuleb, siis imestan päris siiralt, et ta ei näegi enam 15 välja :)
Ehhee … ma nägin mõned kuud tagasi Prismas klassivenda ja ma oleks piisavalt imestanud ka selle üle, et ta polegi enam klassikaline paks prillidega poiss, mida ta keska lõpuni oli, aga no mingite kooliealiste laste omamine – see on juba pisut liig, irw.