Homo homini homo est

… või jäta sootuks täitmata, kui see on komplitseeritud.

Meil on üks väga vana ütlemine küla ja koera kohta.
Kui riigi ja inimese kohta võib küsida, kumb on kummale, riik inimesele või inimene riigile, siis peniga on asi selgem, küla pole koerale, viimane on ikka külale lisaväärtuseks. Vähemasti headel aegadel. Katku ja nälja ajal enam mitte, kipub laualt viimase leiva ja laudast viimase kana varastama.
Nagu küla koerale…

Viimasel ajal on sotsiaalse turvavõrgu ja garantiidega seonduvad küsimused väga teravad, eriti, mis puudutab töötusega seonduvat valdkonda, raha ja töölepinguseadust. Olukorras, kus iga nädal lisandub enam kui 2000, pigem pea 2500 töötut, on see iseenesest mõistetav.

Külaga on aga lugu selline, et võetud kohustused, loodud ja loodavad seadused ja nende rakendumine kipuvad meil väga paindlikuks ja dünaamiliseks muutuma. Antud kontekstis ei tähenda need kaks sõna aga sugugi edu panti, nagu tavaliselt, vaid lihtsalt seda, et riik võib vastavalt oma äranägemisele, vajadustest ja võimalustest lähtudes enda kohustusi muuta, edasi lükata, üldse ära jätta. Olenemata sellest, et tegu võib olla olulise orientiiriga paljude inimeste ja vaevu vee peal püsivate ettevõtjate jaoks, millest on lähtutud ja millega on arvestatud.
Kuigi nende lükkan-tõmban protsesside taga on kindlad inimesed, on poliitikas vastutus siiski piisavalt abstraktne. Erinevalt tagajärgedest inimestele.

Kas ma tohin ka seda kõike, mida riik?
Ma ei taha näiteks, et minu maksuraha teatavatesse valdkondadesse läheb, see on raha väärkasutus. Kas ma võin selle osa edaspidi proportsionaalselt maksmata jätta?
Paar seadust on minu jaoks veidi jaburad – ma hea meelega ignoreeriks neid edaspidi.

Unistada võib, aga jõupositsioon on Jupiteri käes. Olgu ta või jõuetu. Ja kahjuks ma ei ole kindel et see riik rahva nägu on.
Sellise valimisseaduse juures nagu ta meil on, lihtsalt tekib aeg-ajalt see kahtlus. Minul igatahes ei ole üht suurt sarve, paksu nahka ja kaharat saba.

Tegelikult ma palju muud oma irisemisega ei tahakski, kui et see riik käituks veidi ettenägelikumalt. Ütleme, et kasvõi pessimistlikumatest stsenaariumitest lähtuvalt ja enam spetsialiste kaasates, mis võimaldaks ehk natuke paremini opereerida nii raha- kui seadusmaastikul. Välja öeldud tõde võib ütlemise hetkel jahmatav olla, aga ilustamise tagajärjed “et mitte paanikat külvata” (pigem on see tahtmatus oma suutmatust ja varasemaid sügavaid eksimusi tunnistada) ei ole ka ilusad.
Ning peamine, et sõnu ei söödaks, pidevat ümberorienteerumist jätkub ka riigi trikkideta.

Seda, et rahvas võiks olla midagi muud, kui jaotus poliitikud ja mittepoliitikud oma alamgruppidega ning viimased oleks vähemalt sama olulisel kohal kui näiteks Maastrichti kriteeriumid jms paljudele tavainimestele arusaamatud mõisted, on esialgu vist palju küsitud.

Täiend:
Järjest segasemaks muutub see, milleks meil on üldse vaja nii suurt riigiaparaati vedada kui sellest ei sõltu enam midagi (peale eurobürokraatia), vastutus määritakse laiali ja hõigutakse kodanikuühiskonda taga.
Ansip: töölepinguseaduse kriisi lahendus ei ole valitsuse kätes (Postimees)
«Probleem on töövõtjate ja tööandjate probleem ja mitte niivõrd valitsuse probleem,» rõhutas peaminister. Tema sõnul peavad ametiühingud ja tööandjad ise kokkuleppele jõudma ja oma seisukoha siis valitsusele esitama.
/…/
Ansip rõhutas ka, et tööandjate ja töövõtjate läbirääkimised peaksid näitama, kas Eestis on kodanikuühiskond ka tegelikult olemas või ainult sõnades.

Seda, et … kui kellegi on väga kopp ja tahaks paariks aastaks reaalelust puhkust võtta, friigikogu toolil, mida ei pea väga tihti soojendama, siis praegu on parim aeg teha Võlgnike, Töötute ja Luuserite Partei. Liikmete arvuga ei tule ilmselt probleeme ning valimislubadusteks võiks olla millegi ette võtmine töötuse ja võlaõigusseadusega. Reformi ja Keski kraavi pühkimine ei olekski äkki päris võimatu.