Ümberjagamisest ja selle mõttekusest 21. jaan 2009
Posted by Wild in Eesti, Hullumajandus, Kinnisvaramull, Ühiskond.trackback
Lauri Luik: võtame kiirelt korterilaenu ja teeme lapse? (Äripäev)
Luik vastandab end sotsidele, pidades kodulaenu intressi edasilükkamise ideed lühinägelikuks ning lisaks toob mängu küsimuse, et kust me teame, et inimese, kellele appi minnakse, vajadused reaalselt sellele abile vastavad.
Vt ka “SDE: riik võiks maksta kodulaenu intressipuhkust“
Sotsiaaldemokraadid teevad ettepaneku maksta riikliku toetusena kodulaenu intressipuhkust neile eluasemelaenu võtnud peredele, kus pereliige on kaotanud töö või kus kasvab vähemalt üks laps.
“Kusjuures, on keegi kontrollinud, kas see hättasattunud majaomanik on oma Bentley ikka maha müünud?“ küsib Luik.
Ma olen kah vahel unetutel öistel tundidel nähtuste, mida me võime nimetada beilautimisest vaesuse võrdsema jaotamiseni, ehk raha läbi maksude ümbermängu teatava osa inimeste hüvanguks (raskuste leevendamiseks), üle mõelnud.
Järeldused? Tõstan käpad ja ütlen “ohhoo,” nagu rebaseonu, märgiks, et olen surnud ega saa midagi vastata, nii et ärge minu arvamust küsige.
Ma ei oska järeldusi teha – see, kuidas need liigutused välja tulevad, efekti või defektina, oleneb, mis majanduses lähiaastatel toimuma hakkab ja see mis majanduses toimuma hakkab, oleneb ka liigutustest, mida tehakse…
***
Rahvapoolne peamine vastuseis sotside mõtetele on see, et mündi ühel poolel on karistus inimestele, kes on seni säästnud, kokkuhoidlikumalt läbi ajanud, vähem riske võtnud ja seda ka tuleviku nimel, et mitte sattuda kägistavasse laenusilmusesse. Nüüd tahaks riik nende pingutused justkui ruineerida, et kinni maksta tarbimishullude ja alla keskmise IQ-ga tegelaste valed sammud.
Jah, selles mõttekäigus on tera ja see on tera, mis lõikab õiglustundesse, tekitab kibestumist.
Üks tuntumaid sotsialismi vastaseid sloganeid ütleb:
“If government could give you everything you want, it must have the power to take everything you’ve got.”
Luik esitab veel ühe väga õige ja valusa küsimuse:
„Millel põhineb tõdemus, et inimestel viie aasta pärast on võimalus maksta laenu põhiosa, intressi ja lisaks veel maksmata jäänud intressi?“
Tõepoolest, mitte keegi ega mitte miski ei anna meile garantiid, et tagasimaksed on võimalikud. Et majanduses on lihtsalt “tsükkel” (oeh, kuidas ma jälestan seda tsüklilisuse valvedoktriini, neid standardkõveraid, eelmiste majanduslanguste ja kriiside mudeleid ja kreekaeesid, mille põhjal midagi prognoositakse, unustades samal ajal aknast välja reaalsusesse vaadata – küsige mustlastelt ja mangidelt…), mitte aga pikk ja vaevaline aastaid kestev depressioon, mille lahenamine võib nõuda seniste majandusarusaamade muutmist.
Kui tegemist on pika hädaolukorraga, sel juhul on sotside sisuliselt tsüklilisest lähenemisest pakutav lahendus väga vale käik malelaual ja saab omaette kestvaks probleemiks … mida tuleb taas mingi liigutusega ravima hakata, ehk midagi maksude kaudu ümber jagada, pugeda veel enesega toime tulevate inimeste rahakotti. Kuhu maani? Kuni kelleltki pole võtta? Siis võtame kõigile laenu (riik)?
Nagu teada, surrakse ka vaatamata ravile, aga veelgi enam vale ravi tagajärjel.
***
Mis selle mündi teisel poolel on?
Laseme libralismil ja sellel värdmoodustisel, mida millegi pärast nimetatakse kapitalismiks, mida ta enam ei ole, oma töö teha. Mis siis võib toimuda?
Oleneb, millise lähenemise valivad pangad, kel ka praegu veel mokk imestusest töllakil ja suund kuhu ajama panna veel selgusetu:
- mitte kiirustada kinnisvara sundmüükidega, mis turgu veelgi põhja poole veaksid ja pankade raha tagasisaamise kohale ikkagi küsimärgid jätaksid: kodutu ja võlgu inimene ei ole kah eriti hea rahakott, mida raputada.
St et pangaga annaks läbi rääkida tagasimaksete, lisatagtiste jne tingimuste osas, inimene maksab, hambad ristis ja pank loodab, et ta kunagi aja peale ehk maksabki ära.
Asja miinus on see, et taoline lähenemine võib olla vaid kummi venitamine, majanduskliima halveneb veelgi, vara väärtus väheneb edasi, inimene siiski ei jõua maksta ning vara realiseerimisega venitamine töötab panga kahjuks, nii et
- hagu alla sundmüükidega, et võimalikke tulevikukahjumeid ära hoida, nii palju kui veel midagi hoida on.
Nuh, sundmüügivara ei lange üksi, vaid tirib terve maastiku kaasa.
Mängu võib tulla uus ring raskustesse sattuvaid inimesi, kellelt nt lisatagatist nõutakse. Kui neil seda ei ole … spiraal. Mitte vaid kinnisvaras, vaid siirded ulatuvad kõikjale, ka palkasid vähendama. Spiraal põhjani. Kus on põhi, kasvõi kinnisvaral?
Kes ütleb, et ta teab, see valetab.
Põhja leidmine oleks hea asi, kasvõi kiirelt ja väga valusalt – elu ei seisa paigal ja põhjast saab hakata üles minema, tõusev turg, kasumilootus, tehingud, spekulatsioon, nn välisinvestorite huvi, et vahelt veidi tasku ajada, raha liikumine majanduses… aga kui põhja asemel on mädasoo, siis neelab see veel paljud ja päris kuiva jalaga ei pääse keegi.
Nii et lõppkokkuvõte on see, et lõppkokkuvõtet pole ja ma tõesti ei oska midagi arvata.
Üks asi veel – riigil on praegu enneolematu kärbsepiits käes, et lajatada keset teadagi mis hunnikut ja inimesed laiali saada, võimalus regionaalpoliitika ümberpööramiseks. Selles osas ma oleks nõus tulevikus veidi rohkem maksma, arvates naiivselt, et see on pisut seotud tuleviku jätkusuutlikusega … aga noh, meie oma majandus, sh end vähemasti sõna otses mõttes toita suutev siseturg ei ole nagu prioriteet ja kärbseparved jäävad riigi toel pigem edasi teadagi mille ümber sumisema.
“Suured inimesed on ikka tõesti imelikud.” (Saint-Exupéry)
Pole küll eriti representatiivne valim aga vastlõppenud ETV Foorumi saates 73% vastanutest on hättasattunud laenuvõtjate riikliku toetamise vastu.
Nojah, me väidame end siiski veel ülekaalukalt liberalismi ja vabaturgu armastavat, et ka tegudes selle taga olla, siis … sry, aga government subsidized free market pole enam isegi mitte vabaturu mängimine.
(Ma ise muidugi pole väga vabaturufänn, sest ma ei usu selle võimalikkust – üks korruptsiooniussikeste kasvulava.)
Igasugused sellised paketid peaksid põhinema kulude ja mõjude analüüsil ning kriteeriumidel, mille alusel seda üldse rakendama akataks. No shit, aga idee autoril pole siiani pakkuda ei ühte ega teist.
Ainuke nö käega katsutav ja mõõdetav point, mida ma näen, on riigi abi juhul, kui kodualenu võtnud inimene on jäänud majanduses toimuva tõttu töötuks, ta on juba leppinud pangaga kokku maksepuhkuse (3 – 6 kuud) ning pole näiteks selle 3 kuu jooksul tööd leidnud. Ja siis võetaks menetlusse tema laenu intressipuhkuse garanteerimine.
Sest see ON äärmuslik abinõu ka laenaja jaoks. Kui lepingu kestvus jääb samaks, suurenevad kuu tagasimaksed maitahamõeldakuisuureks sõltuvalt perioodist, mil inimene tagasimakseid ei teinud.
Ok. Teine võimalus – pank nõustub lepingut pikendama ja lisasumma ajub maksete peale ära.
Aga – esiteks lepingu ümbervormistamine pole minu teada odav lõbu.
Teiseks kehtib minu mäletamist mööda vanuseline piir, mitmendaks eluaastaks peab laenusumma tasutud olema. Vist oli 65? Palun parandage.
See on kumuleeruva mõjuga plahvatusohtlik kraam.
Aga ega muidugi väljavaade kodutuks jääda pole parem. Sest kui me räägime võimetusest laenu tagasi maksta töö kaotamise tõttu, pole sellel inimesel võimalik ju ka üürikorterit pidada!
Kõige selle juures äirib, et vähemalt Tallinn on täis tühje kortereid, mis “rõõmsalt” p…se kukkund arnedajate bilansis istuvad.
Vot selle fakti juures lööb küll sotsialismus pähe…
Jah, sotsidel on nö mõttetoorik, mis nõuaks kõvasti arendamist, antud juhul sai liiga vara avalikkuse ette visatud.
Ja näiteks summa intressipuhkuse tasumisel kuni 10 000 krooni kuus … ma ütleks, et pisut suur ja kas on mõtet end sügavamalt sisse süüa või tuleks kohustused ümber vaadata, enne, kui päris hilja, sest soovunelmad palga või vara väärtuse taastumise osas … aia.
Irw, sõna Tallinn kõlab ise nagu Savisaare Suurfarm ja mõtted nagu automaks, lemmikloomamaks ja veel kõrgem maamaks tahavad pähe tikkuda … a terve Eesti on ka vaba ja väga odavat pinda täis ja “aga seal pole tööd” – Tallinnas on või? Sihukesele keskmisele eimidagiütlevale tüübile? Konkurents ühele kohale ei kasva päevade, vaid tundidega ja esialgu ei viita olukorra pöördumisele küll miski.
Houston, we have a problem või midagi.
10k intressi kuus on mingi 2m laenu kiire peastarvutuse tulemusena. pangal ei ole ka sinu pessimistliku arvestuse järgi mõtet sundmüügiga tegelema hakata, selleks peaks olukord ühel või teisel alal enne veidi muutuma. see on samas pikem jutt.
töö ja konkurentsi koha pealt – inimesed on ära hellitatud, viimased 10 aastat on suund olnud sinnapoole, et mitte midagi tegemise eest maksti järjest rohkem. nüüd tuleb raha teenimiseks tööd ka tegema hakata.
riigi ja kärbsepiitsa osas – ilmselt lükatakse edasi pensionite tõus ja tehakse ära siiani veninud regionaalreform (on juba ammu aeg). mõlemad tekitavad suminat ja paksu verd, aga mina küll alternatiive ei näe. muud eelarveread on kas praeguseks üle käidud või käiakse umbes kuu aja jooksul.
tallinna osas, ma muide arvan, et suured sotsiaalmajade ehitamine (täpsemalt küll lihtsalt linnale kuuluva elamufondi suurendamine) oli ja on väga õige tegu. aga ajastus… arvestades kogu tallinna linnavalitsuse poolt tulevat juttu ettenägelikkuse vajadusest ja muust sellisest oleks ju võinud ehitamistega mõnevõrra oodata.
2m laen võibki paljudel juhtudel olla liiga suur tükk, see on tagantjärele tarkus, sest mõni aeg tagasi, kui nn majanduskasvu valguses tundus, et palju odavraha süljatakse pankadest välja ja oma kodu põllul või ka ülehinnatud paneelikas (mõlemad hakkavad oma amordihambaid näitama enne laenumakse tagastamist, veel lisakulu) oli nagu god given right, siis praeguses valguses … ega ikka ei ole küll.
Pankade mõttekus, mõttetus – ma ei oska sellest midagi ette arvata, eks see laenuperiood oli kah üks kiinijooksmine, millel, nagu samuti võib veel selguda, on selgumas, ei olnud erilist mõtet. Positiivses võtmes siis.
mina näeks kahte varianti. riigi toel, võiksid omavalitsused osta odavalt kokku kortermaju, need munitsipaalkorterid siis hädalistele välja üürida. helsingi ostis kunagi lama ajal kokku kõvasti elamuid, nüüd on enamus linna elamufondist munitsipaalkorterid. teine variant, oleks lasta asi minna oma teed. see oleks hea variant, kui inimesed oleksid koostöövõimelisemad ning aktiivsemad omaalgatuses. kolima peredega kokku ühele elamispinnale, elama kitsastes tingimustes, maksma ühiselt kulud, kasutama ühte autot, organiseerima ühise toidu valmistamise jne, seda nii kaua kui ajad jälle lahedamaks lähevad.
riigiga on lood nii, et nagu me teame, terendab alvemal juhul kuni 19 mld suurune eelarveauk. riigil pole pappi nendegi kulutuste katmiseks, mis juba selles “märja unenäo” dokumendis kokku kirjutatud on.
omavalitsustel pole samuti pappi. prioriteet, ja igati mõistlik, on eurorahade kasutamine, milleks omavalitsused peavad omafinantseeringu välja käima ja kuna maksubaas kuivab sellel aastal totaalselt kokku, peavad nad sellegi jaoks laenu võtma.
kusjuures – Padar üritab ju omavalitsustega anyway vorstikaupa teha, et ärge üle 200 mld sel aastal laenu võtke, saate järgmine aasta selle arvelt rohkem. omavalitsuste laenud kajastuvad ju riigi eelarves ja see, nagu mainitud, on lõhki nagu konn bioloogiatunnis prepareerimislaua peal.
nokk kinni, saba lahti.
Eesti on tühje maju täis, aga kasutada neid ei saa, sest kõik tahavad selle eest pappi, mida aga mitte kellelgi pole.
Neetud, et see kliima vähemasti meil soojeneb, pole talvegi, muidu saaks USA eeskujul elada telklinnakutes, mida seal kerkib nagu seeni ja talvel omale iglu kokku mätsida…