Aitab küll.
Vähemasti praeguseks.

Kolin ära SIIA.

Siin käib kuidagi palju kahtlast kontingenti (ma ei tea, milles ma neid kahtlustan, aga nagunii on selleks alust), sadakond inimest isegi siis, kui pea nädal aega midagi ei kirjuta.

Millaski, kui aega ja viitsimist on, tõstan siit ja olulisemad asjad ringi. Oma lugemislisti näiteks.

Ebatavaliselt elav ja siblimisrohke nädal. Keset linna.

Praegu jõudis kohale, et kõike on kuidagi liiga palju olnud. Inimesi, liigutamist, mõtlemist – selle viimasega on mul teatavasti raskusi, eriti kui mitmel teemal tuleb mõelda. See väsitab ja mul on halvasti väljaväänatud ja nurka hallitama jäänud põrandalapi tunne.

Rukkileib, mille pakendi “parim enne” vihjab 14. kuupäevale, maitseb nagu oleks sinna saepuru ja turvast segatud. Keeduvorst, olgugi, et juustuga, ei tee asja sugugi paremaks. Aga mis siis, vähemasti on palju.

Vaatasin online lehed üle. Uudised on jaburad nagu ikka – jupijumalad on kuidagi eriti närvi läinud ja ajavad imelikku juttu nagu kusagil oleks midagi veidi pahasti.

Suitsupakk on kadunud. Ilmselt jäi kusagile ehitussodi vahele ja ma ei viitsi uut hankima minna.

Selg ja turjalihased on natukene valusad nagu oleks liiga palju redelitel ja kastidel roninud ja lae all kõõlunud.

Käpad on küünarnukkideni värvised. Eriline mõte endal selle pärast nahk maha nühkida, et homme õhtul sama teha.

Ma olen mõelnud, et kui lähtuda soovitusest elada iga päeva justkui viimast, siis ma ei peseks üldse kunagi midagi. Ei ennast, nõusid, pesu, põrandaid, aknaid – ma tahaks näha troppi, kes oma elu viimase päeva sellistele asjadele kulutab…
A võib-olla kulutab kah. Ma tean kedagi, kes hoiab oma kapid ja sahtlid korras põhjusel, et kui ta ootamatult hinge heidab, siis teistel oleks lihtsam seda maist vara likvideerida.

Ma lähen olen nüüd väsinud edasi, veidi horisontaalsem asend tuleb arvatavasti kasuks.

Rahuldamaks huvitatute uudishimu, võin ma öelda, et lukk on avatud ja kes tahtis teada, mis seal luku taga on – pööning ja kola.

Eilne üritus lukku avada lõppes sellega, et ma sattusin maja täiesti valesse otsa, valesse trepikotta ja oleks peaaegu ühte asutusse sisse murdma hakanud.
Ärge küsige, kuidas on võimalik selliselt mööda panna, ma ei tea, aga minuga juhtub, mõnisada ruutmeetrit on piisav, et ära eksida ja kõik lootusetult sassi ajada.

Täna, olles oma nördimusest iseenese ogaruse osas üle saanud, ronisin õige ukse taha… ja loobusin 15 min järel luku lõhkumise üritusest (pld nii palju pikendusjuhet käe pärast, et trelliga sinnani ulatuda) ja tegin hoopis labaselt vana puitukse sisse peitli ja haamriga paraja augu, kust käpp läbi ajada ja lukk seest lahti keerata.
Nii et millaski tuleb ust lappima hakata, khm.

Parim asi, mis seal luku taga peitus, oli jalgpalli suurune herilasepesa, ma pole sihukeste mõõtmetega asumit veel näinudki.

Eile avastasin ma seda Youtube’is, sattudes Eesti 90 kanalisse või kusagile. See oli see aeg “kui ma noor olin”.

Muusikaga olin ma sel ajal hädas – mul läksid sõna otseses mõttes karvad püsti igasugu Duubel +, Nancy, 2QS jms kraami peale, Push Up’ist rääkimata ja eriline jälestus oli mul Roosilehe Turvamehe vastu. Ma polnud selliste roppustega harjunud, kodust oli hoopis muu maitse sisse kasvanud/kasvatatud, aga et nt Vene klassika (Võssotskit armastan ma siiani) või Mirelle Mathieu ei olnud üldse lahe asi, mida üks enesest lugupidav pubekas kuulaks, siis ühel korral, et end mitte päris napakana tunda, lasin ma end ühele jubedale üritusele vedada.
See oli Lauluväljaku mingites siseruumides. Meeles on mul ainult Black Velvet ja 17 – viimane piisk mu karikasse ning ma lasin jalga.
Takso jaoks mul raha ei olnud, aga kahte tundi, mis oleks olnud vajalik oodata, et autoga koju saada, poleks ma välja kannatanud, nii et ma jalutasin Lauluväljakult Sauele.
Endale mistahes olukord talutavaks juua – seda ma siis veel ei osanud.

Praeguseks ma olen sama muusika suhtes märksa leebem ega viitsiks taldadega nii palju maad mõõta – aeg teeb oma töö ja mingi totakas nostalgiamoment on sisse imbunud.

Tegelikult on mul parim mälestuste üleskaevaja haistmismeel – puitu imbunud mootoriõli garaažides; tavalise pesuseebiga pestud riided; üle talve niiskes puitmajas seisnud raamatud; vene õlivärvid; see pärispäris soe lehmapiim; märg liha ja subproduktidega toidetav õuekoer: loomaaia hundipuurid haisevad sarnaselt; kaneeliga õunakook, mida ainult vanaema selliselt teha oskas; kodune tomatitega kasvuhoone; saunatagune kõduneva puidu, päikeses sulava tõrvapapi ja nõgesepuhma lõhn (tõrvapapp vedele maas, ma käisin sealt alt vihmausse urgitsemas…) jne jne jne.

Nojah, see selleks.
Sattusin siit edasi postituseni, millele seal viidatud ja mul tuli pähe, et ma mõtlen ka mõnikord “nii vana”.
Endale automaatselt teadvustamata, et … mul endal ei pruugi sellest numbrist enam just palju puudu olla (või on see isegi möödas, khm) ja lisaks ei oska ma seda “nii vana” kunagi mõelda oma tuttavate puhul, kes tihti selle võõra “nii vana” kenade aastate või ka aastakümnetega ületavad.

Ainus asi, mille puhul ma aja kulgu märkan on klassikaline “noored on hukas, siis kui mina sama vana olin, ei oleks sellised asjad kõne allagi tunud,” aga muidu küll mitte.
Noh, majandus ja poliitika on ka hukas, aga mida sellest pealekasvanud “tegijate” põlvkonnast, kes pole ühtegi tõelist kriisi ega sõda kogenud, ega oska karta, ikka tahta.
Huvitav, kas kusagil kuuekümnendates, kui ma juhtun seni elama, oma vanusest enesele mitte aru andmine on kohatu või?
(Niisama küsin, ega ma end kohatusest nagunii häirida lase.)

P.S. – retoorilise küsimuse “kuhu see aeg küll kaob/läheb” asemel huvitab mind üldsegi mitte retooriliset, et kust ta tuleb.

“Ma ei julgenud tema poole pöörduda, ma arvasin et see ***** on mõnitusnimi.”

Ma kardan, et seda arvamust on ennegi ette tulnud ja tuleb veel.

Nimi meest ei pidavat rikkuma, aga kuidas naistega on?